Kommenteeri

Evelyn Sepp: Eesti tuleb veelgi enam Putini Venemaast lahti rakendada

Viimased neli nädalat ei ole muutnud mitte ainult maailma, vaid ka meid siin, Eestis. Mitu põlve rahuaja lapsi on mugavusest välja raputatud ja sunnitud tegelema oma riikluse, tsiviilkaitse ning infoturbega. Võimalik, et esimest korda peaaegu, et püssitorude tulejoonel. Teiste kiirete lahenduste kõrval tuleb end ka lahti ühendada Vene maailmast, "Russkii Mir'ist", kirjutab NULA vilistlane Evelyn Sepp Eesti Päevalehes.

Kiirendatud korras lahendatakse nii kaitseotstarbelisi puudujääke, suletakse propagandakahurite laskepilusid ja tehakse veel muudki. Kui isegi Jana Toom on nõus, et kõik need kanalid, mille eluõigust ta veel mõned nädalad tagasi kui vältimatut “venekeelsete” inimeste inimõigust, sõna- ja infovabaduse lipulaevu raevukalt kaitses, mida Tallinna linna juhid miljonite eurodega “üleval pidasid”, on vale ja armutu sõda meie endi, Eesti riikluse, vaba ja sõltumatu Eesti vastu, on muutus ilmne. Aeg on ära teha ka ülejäänud seni tegemata kodutööst ja “Russki Mir” Eestis peatada. On selge, et tegemist pole kultuurilise mitmekesisuse, inimõiguse, vaid ühiskonda teadlikult lõhestava, vägivalda õigustava sõjapropaganda levitajatega, mis on mürgitanud miljonite inimeste elu.

Mõistagi ei muutunud 24. veebruarist kõik vene inimesed halvaks. Iseenesestmõistetavalt on paljud nii mõttes kui tegudes  meiega ja Ukraina poolel. Teisiti pole see mõeldavgi. Kuid ikka leidub meie hulgas neid, kelle poliitilised ellujäämisinstinktid lubavad maalida toimuva vaid Putini sõjaks. See on ikka Venemaa sõda, mida kiidab heaks valdav osa selle riigi kodanikke ja suur osa siinsetest venekeelsetest inimestest. Ja nii kurb kui see ka pole, sisalduvad sõnas Venemaa ka paratamatult sõnad venelane, vene kultuur, vene keel jne. Võib tunduda ebaõiglane, kuid ebamugavus sunnib pooli valima, maskid langetama. Küsimus, a la kellele kuulub Krimm ja kas Ukraina on “süüdi”, on moraalse kompassi töökorra kontroll, mitte kius. Kel on raske vastata, on juba oma vastuse andnud.

Kui jätta ümbritsev sõjakus kõrvale, olen ma siiani härdunud ja vapustatud Eesti inimeste ühtehoidmisest, hoolimisest ja abivalmidusest aidata Ukraina inimesi. Pakun, et õudused Ukrainas on lahti kiskunud tegelikult meie endi II MS tekitatud sõjahaavad, värskendanud ja illustreerinud elavalt nõukogude okupatsiooni õudusi - küüditamiste, punase terrori mõtteviisi tegelikkust ja meiega on palju inimesi, kes seda mõistavad. Seetõttu tundub Venemaa ja Putiniga seonduv vastumeelsus, ohutunne, peaaegu, et geneetiline, sisaldades konflikti eelkõige baasväärtuste pinnal. Ja teiselt pool – soov seda vähendada, ähmastada, uinutada, õigustada, kaitsta teist poolt, täieliku Eesti reetmisena.  Olen küll kindel, et me suudame säilitada sedavõrd kainet meelt, et näha sellised hübriidohu katsed läbi, pakkuda Eestis kaitset seaduse kaitset emakeelest sõltumatult, kuid erinevate väärtuste baasilt lähtuvat eraldatust ja ebamugavustunnet ei saa me vältida ja võib-olla ei peakski. Austust ja lugupidamist ei saa me kellelegi tagada. Otsus seada end demonstratiivselt teisele poole inimlikkuse rindejoont toob paratamatult kaasa põlguse, mis võib olla raskemgi kanda kui mõni  “juriidiline” nõks. 

Mõistes taas selgemalt kui kunagi varem meie endi sügavat psühholoogilist valukeha ja haavatavust, vajab viivitamatult lahendamist ka iseolemise ülesande teine osa. Selles on vaja lõplikult end lahti siduda Venemaa ideoloogilisest doonorsüsteemidest igas küsimuses – olgu selleks kool, kirik, sümbolid ja infoväli.  Sügav integratsioon ei ole enam valimiste ja maailmavaate, vaid julgeoleku ja igaühe turvalisuse küsimus. Seni kuni “Eesti koolis” ei saa käsitleda Eesti ajaloo keerdkäike  Venemaa okupatsioonist või Tallinna ja Narva puruks pommitamisest, sundvenestamisest või küüditamisest, rääkimata Ukraina sõja sündmustest, sest “lapsevanemad on rahulolematud”, oleme me kõik ohus. Tundub, nagu halb unenägu, et Eestis peetakse veel poliitilist võitlust õiguse eest anda Vene kodanikele venekeelseid relvaloa eksameid, korraldada siin relvastatud lastelaagreid ja muidu paramilitaarset  meelelahtust või manifesteerida siin Venemaa terrorirežiimi sümboolikaga. Sellega muide õigustatakse  ja tähistatakse oma tegevust täna ka Ukrainas. Sümbolid, eriõigused ja õigustus pesta inimeste ajusid mitte lihtsalt propaganda, vaid agressiivsete valedega,  on Eesti julgeoleku ohuks – selle jätkumine on kõhklustega Venemaa, mitte aga Eesti huvides. Samasse rubriiki kuuluvad ka poliitikute katsed kinkida “leppimise ja alandlikkuse märgiks” kümnetele tuhandetele Eesti kodakondsus. Need on ühed kahurid kõik ja paraku on need suunatud Eesti poole. Loodan, et selle mõistmine on kohale jõudnud kõigile Eesti erakondadele. 

Välistatud olgu ühemõtteliselt ka “tavaliste venelaste” normaalne elu Euroopas, neile erilubade ja privileegide väljapinnimine osalemaks “kultuuri-, teaduse- ja spordielus”. Toimuv avaliku arvamuse mudimine vastupidise suunas on olnud talumatult piinlik. Piirangud peaks kehtima vähemalt seni, kuni Ukraina on selle sõja võitnud, oma territoriaalse terviklikkuse taastanud ning maa taas ülesse ehitanud. Sellel dilemmal on ainumõeldav seista solidaarselt normaalsete ukrainlaste eest kuniks nad suudavad võrdväärsena normaalse elu juurde naasta. A la Kirkorovite  kontserdite toimumise võimatusest meie kodumaa pealinnas ei peaks me enam isegi sekunditki rääkima, ega Georgi lintidega dekoreeritud demonstratsioonidest 9. mail või Tallinna või Narva pommitamise aastapäevadel. Meie kultuuriruumis tähistavad need sügavat leina, Eesti vabaduse kaotust, valede ja silmakirjalikkuse ohvreid, mitte võitu! Ärgem hetkekski unusta, et ka tänane on pigem II MS jätk, mitte III algus! 

Meil on Russki Miriga 3 rindejoont – kool, kirik ja meedia. Seega lisaks otsese kaitsevõime tõstmisele tuleb sisuliselt tegelda ka selgete hübriidohtudega. Lühidalt – me riigistame kõik venekeelsed munitsipaalkoolid, viime läbi nende juhtimis- ja õppeauditi, seome nad lahti parteilisest “omandist” ning lahendame koos ilmnevad hariduslikud probleemid; me viime kõik Eesti koolid üle eestikeelsele õppele, mis tähendab ühtlasi ka seda, et tagatakse nt. vene, inglise või ukrainakeelsetele lastele lisaks emakeelele ka eestikeele tugiõpe, aga kool ise on eestikeelne; me peatame Vene “riigikiriku” pikenduse tegevuse Eestis kui organisatsiooni, kelle tegevus on ohuks Eesti julgeolekule ja ühiskonna sidususele ning sulgeme lõplikult Kremli propagandatorud meediamaastikul. Olgu nad siis asutatud seal või siin pool piiri.  

Mõistan häbi ja valu, mida paljud venelased kõige toimuva pärast tunnevad ja läbi elavad, kuid  ma loodan, et olemas on mõistmine ja õppetunnid, et  meie ühise turvalisuse huvides on vaja lõpetada venekeelse kogukonna pantvangidraama Eestis. Sellega on  hoitud inimesi kümneid aastaid väljaspool ühistunnet, on pandud põlvkond inimesi hariduslikult ja majanduslikult halba olukorda ja ehitatud selle peale meid kõiki ohustav läbinisti putinistlik väärtus- ja inforuum.  

Ja veel - mõelgem korra Hitleri üle elanud sakslaste peale. Nende rahvuslik trauma, häbitunne kestab tänaseni, vaatamata makstud reparatsioonidele. On lugematuid kordi, kus Saksa riigijuhid vabandavad ja paluvad siiani andestust nende rahvaste käes, kes Hitleri genotsiidi ja vägivalla all kannatasid. See on ainumõeldav, nagu ka Putini ja Hitleri vahele võrdusmärgi seadmine. Ülejäänu juba on koletuslik ajalugu, milles me elame.  See paralleel ei ole juhuslik.  

Muide, Eesti rahvalt ei ole ükski NSVL,  rääkimata Venemaa riigijuhtidest eales andestust palunud okupatsiooni, küüditamiste, ega terrori pärast, mis siin toime pandi. Kahtlustan, et ka president Putini ei palu kunagi andeks  Ukraina rahva käest.  

Jah, kõik venelased ei ole toimuvas süüdi, aga kaasvastutavad küll. Alanud on Vene rahva alandlikkuse ja häbi sajand, ja see kestab seni, kuni nad on heastanud kõik selle ogara kurja, mis on tehtud nende nimel, nende ükskõiksel vaikival heakskiidul või nende kätega.

 

Mis on pildil valesti? 

Kodanikuühiskonna Sihtkapitali, Heateo Sihtasutuse ja Eesti Päevalehe ühine artiklisari otsib ideid, kuidas lahendada praeguse Eesti praktilisi sotsiaalseid kitsaskohti.

Oma idee saatke ühiskondlike algatuste inkubaatorisse NULA (nula.ee).

Lisa kommentaar

Email again: