Eia Uus: kuulsad viimased sõnad: "Pole mul häda midagi"
Peame end märksa tugevamaks, kui tegelikult oleme. Enesega hakkama saamist tuleks õpetada juba lasteaias.
Vaimse tervise häired tunduvad paljudele võõra murena. Levinud on ettekujutus, et näiteks depressiooni või ärevuse all kannatavad teistsugused inimesed, mitte me ise või meie väga „normaalsed” lähedased. Aga näiteks depressioon ei küsi, kui palju on sul sõpru, milline on su pangakonto seis või kas sulle meeldib sinu töö.
Maailma terviseorganisatsiooni sõnul kannatab ärevuse all iga 13. inimene ja igal aastal võtab endalt elu peaaegu miljon inimest. Eriti kiirelt sagenevad vaimsed häired 15–29-aastaste seas. Suitsiid on ka värskete emade levinum surmapõhjus ja Eesti on maailmas meeste enesetappude sageduselt 16. kohal. Tervise arengu instituudi 2017. ja 2018. aastal tehtud uuringu põhjal on Eestis iga kolmas 11–15-aastane kogenud kurvameelsust või depressiivseid meeleolusid. Hädas on ka juba nooremad. Probleem on selgesti olemas ja vajab lahendusi.
Minu mure
Eestlastena on paljudel meist harjumus proovida ära kannatada, mõelda, et pean sellega ise toime tulema. Ma ei hakka kedagi teist kurnama. Minu mure. Me mitte üksnes ei varja teiste eest, et meil on pahasti, me ei taha ka endale tunnistada, et ei maga viimasel ajal nii hästi kui enne, ei tunne nii palju rõõmu või ärritume kergemini, muretseme rohkem, söögiisu on suurenenud või vähenenud, energiat ja tahtmist on vähem, igapäevategevused näivad raskemad või rohkemat nõudvad.
Mina puutusin endas kõigi nende teemadega kokku, kui olin 16. Paljud on küsinud: mis mured saavad nii noorel olla?! („Läksid peikast lahku?”) Ent need seisundid ei ole ratsionaalsed, need pole alati seotud lihtsate objektiivsete põhjustega. Pole nii, et kui ise oled hakkaja ja annad endast parima, siis sinul vaimseid häireid ei esine. Need seisundid valetavad. Veenavad teinekord ka pühendunud maailmaparandajaid ja noorte laste vanemaid, et kõigil oleks temata parem.
Tulevad ka hiljem
Ma tean paljusid, kellel on tugevad ärevuse või depressiooni sümptomid esimest korda avaldunud pärast 30. eluaastat või veel palju hiljem. Vanuses, mil inimene kindlalt arvab teadvat, et tema pole „selline”. Et tema on edukas, rahulik, hakkaja, positiivne, tal on kõik kontrolli all, kõik olemas jne.
Õnneks viimasel ajal räägitakse nendest asjadest natukene rohkem. Natuke rohkem meedias, aga ka omavahel. Ehmatavalt sageli olen seetõttu kuulnud noorte vanematelt, et nende laps lõigub end või proovis endalt elu võtta. Aga ka vaimsesse valusohu sattunud hoopis 60. eluaastates inimestest. Meestest, kelle naised näevad, et nende kaaslasel on probleem, aga kes seda tunnistama või abi otsima ei ole nõus.
Me elame endiselt ühiskonnas, kus inimesele, kel on vaimselt keeruline aeg, öeldakse: „Mõtle positiivselt. Vähemalt see pole mingi päris haigus. Sul on kõik olemas, mõnel pole kodugi. Võta ennast kokku.” jne. Isegi kui lõpuks endale tunnistame, et asjad on halvasti, me tõenäoliselt kohe abi ei otsi. Arvame, et olukord pole veel piisavalt hull.
Aina hullemaks läheb
Asja teeb keeruliseks tõsiasi, et mida sügavamale oma muresse inimene vajub – mida suurem on sõltuvus, söömishäire, paanika, depressioon, paranoia, impulsiivsus, psühhoos –, seda raskem on inimesel endal abi otsida. Ta ei pruugi ennast enam piisavalt kõrvalt näha, teadmaks, et vajab abi. Tal võib olla juba selline apaatsus või vastupidi, rahutus, et ta ei suuda teha seda kõnet arstile või näiteks eluliinile.
Õnneks on vaimsed häired ravitavad. Eestis on väga palju suurepäraseid terapeute, psühholooge, psühhiaatreid ja telefoninumbreid, kust kiirelt vähemalt esmastki abi saada. On eestikeelseid internetiportaale, kus saad hinnata oma seisundi raskust ning leida vajalikku infot ja kontakte või saata sõnum nõustajale.
Alustame juba lasteaiast!
Kahjuks keskendumegi Eestis veel enamasti vaimse tervise probleemide lahendamisele, mitte ennetamisele. Seepärast on väga oluline küsida: kuidas teha nii, et oskaksime maast madalast oma emotsioone ja mõtteid suunata, end tervemana hoida, end ise mitte lõhkuda? Kuidas vähendada häbimärki ja tabu nende ning teiste häirete juures? Kuidas tagada, et igaüks julgeks otsida abi ja see abi oleks ka kättesaadav?
Üle maailma õpetatakse paljudes kohtades näiteks ärksameelsust või teadvelolekut (ingl mindfulness) juba lasteaias kolmeaastasest peale ja jätkatakse koolides. Kuidas rahuneda, tulla toime emotsioonide ja pingetega, olla lahke ja sõbralik, tunda rõõmu, vähem muretseda... See tagab suures plaanis sellegi, et on vähem koolikiusamist ja lapsed tulevad paremini toime ka keeruliste koduste olukordadega. Kunagi pole liiga hilja alustada. Aga mida varem, seda parem.
Artikkel on osa Eesti Päevalehe, Heateo SA ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali artiklisarjast „Mis sind närvi ajab?”
Maailma terviseorganisatsiooni sõnul kannatab ärevuse all iga 13. inimene ja igal aastal võtab endalt elu peaaegu miljon inimest. Eriti kiirelt sagenevad vaimsed häired 15–29-aastaste seas. Suitsiid on ka värskete emade levinum surmapõhjus ja Eesti on maailmas meeste enesetappude sageduselt 16. kohal. Tervise arengu instituudi 2017. ja 2018. aastal tehtud uuringu põhjal on Eestis iga kolmas 11–15-aastane kogenud kurvameelsust või depressiivseid meeleolusid. Hädas on ka juba nooremad. Probleem on selgesti olemas ja vajab lahendusi.
Minu mure
Eestlastena on paljudel meist harjumus proovida ära kannatada, mõelda, et pean sellega ise toime tulema. Ma ei hakka kedagi teist kurnama. Minu mure. Me mitte üksnes ei varja teiste eest, et meil on pahasti, me ei taha ka endale tunnistada, et ei maga viimasel ajal nii hästi kui enne, ei tunne nii palju rõõmu või ärritume kergemini, muretseme rohkem, söögiisu on suurenenud või vähenenud, energiat ja tahtmist on vähem, igapäevategevused näivad raskemad või rohkemat nõudvad.
Mina puutusin endas kõigi nende teemadega kokku, kui olin 16. Paljud on küsinud: mis mured saavad nii noorel olla?! („Läksid peikast lahku?”) Ent need seisundid ei ole ratsionaalsed, need pole alati seotud lihtsate objektiivsete põhjustega. Pole nii, et kui ise oled hakkaja ja annad endast parima, siis sinul vaimseid häireid ei esine. Need seisundid valetavad. Veenavad teinekord ka pühendunud maailmaparandajaid ja noorte laste vanemaid, et kõigil oleks temata parem.
Tulevad ka hiljem
Ma tean paljusid, kellel on tugevad ärevuse või depressiooni sümptomid esimest korda avaldunud pärast 30. eluaastat või veel palju hiljem. Vanuses, mil inimene kindlalt arvab teadvat, et tema pole „selline”. Et tema on edukas, rahulik, hakkaja, positiivne, tal on kõik kontrolli all, kõik olemas jne.
Õnneks viimasel ajal räägitakse nendest asjadest natukene rohkem. Natuke rohkem meedias, aga ka omavahel. Ehmatavalt sageli olen seetõttu kuulnud noorte vanematelt, et nende laps lõigub end või proovis endalt elu võtta. Aga ka vaimsesse valusohu sattunud hoopis 60. eluaastates inimestest. Meestest, kelle naised näevad, et nende kaaslasel on probleem, aga kes seda tunnistama või abi otsima ei ole nõus.
Me elame endiselt ühiskonnas, kus inimesele, kel on vaimselt keeruline aeg, öeldakse: „Mõtle positiivselt. Vähemalt see pole mingi päris haigus. Sul on kõik olemas, mõnel pole kodugi. Võta ennast kokku.” jne. Isegi kui lõpuks endale tunnistame, et asjad on halvasti, me tõenäoliselt kohe abi ei otsi. Arvame, et olukord pole veel piisavalt hull.
Aina hullemaks läheb
Asja teeb keeruliseks tõsiasi, et mida sügavamale oma muresse inimene vajub – mida suurem on sõltuvus, söömishäire, paanika, depressioon, paranoia, impulsiivsus, psühhoos –, seda raskem on inimesel endal abi otsida. Ta ei pruugi ennast enam piisavalt kõrvalt näha, teadmaks, et vajab abi. Tal võib olla juba selline apaatsus või vastupidi, rahutus, et ta ei suuda teha seda kõnet arstile või näiteks eluliinile.
Õnneks on vaimsed häired ravitavad. Eestis on väga palju suurepäraseid terapeute, psühholooge, psühhiaatreid ja telefoninumbreid, kust kiirelt vähemalt esmastki abi saada. On eestikeelseid internetiportaale, kus saad hinnata oma seisundi raskust ning leida vajalikku infot ja kontakte või saata sõnum nõustajale.
Alustame juba lasteaiast!
Kahjuks keskendumegi Eestis veel enamasti vaimse tervise probleemide lahendamisele, mitte ennetamisele. Seepärast on väga oluline küsida: kuidas teha nii, et oskaksime maast madalast oma emotsioone ja mõtteid suunata, end tervemana hoida, end ise mitte lõhkuda? Kuidas vähendada häbimärki ja tabu nende ning teiste häirete juures? Kuidas tagada, et igaüks julgeks otsida abi ja see abi oleks ka kättesaadav?
Üle maailma õpetatakse paljudes kohtades näiteks ärksameelsust või teadvelolekut (ingl mindfulness) juba lasteaias kolmeaastasest peale ja jätkatakse koolides. Kuidas rahuneda, tulla toime emotsioonide ja pingetega, olla lahke ja sõbralik, tunda rõõmu, vähem muretseda... See tagab suures plaanis sellegi, et on vähem koolikiusamist ja lapsed tulevad paremini toime ka keeruliste koduste olukordadega. Kunagi pole liiga hilja alustada. Aga mida varem, seda parem.
Artikkel on osa Eesti Päevalehe, Heateo SA ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali artiklisarjast „Mis sind närvi ajab?”