Raimo Ülavere: „Kuulame üksteist” ei tööta. „Kuidas sul läheb?” on parem
Sellist tunnet on ilmselt kogenud paljud. Üksteisest võõrandumine, õmblustest lahti rebenemine, lõhe, mis ähvardab kuristikuks käriseda. Üksteisest. Inimestest, kellega veel alles äsja ajasime justkui ühist asja. See on valus, ebameeldiv tunne, millega enamasti üritame nn kognitiivse dissonantsi vormis hakkama saada ehk valime halbadest valikutest vähem halva – loobume suhtlemast. Distantseerume.
Kanada päritolu teaduskirjaniku ja filosoofiaprofessori Philip E. Tetlocki sõnul võtame konfliktide korral endale eri rolle. Meist saavad jutlustajad – kui meie uskumused on tule all, siis üritame nui neljaks veenda teisi inimesi, et just meie uskumused on õiged. Tuleb tuttav ette?
Meist võivad saada ka süüdistajad. Kui näeme vigu teiste inimeste arvamustes, ütlustes (vigu muidugi meie arvates), tabab meid tungiv vajadus näidata, et teine inimene eksib. Omajagu on selles muidugi ka vajadust teisele koht kätte näidata.
Ja meist võivad saada, õigemini on juba ka saanud, poliitikud – me teeme kampaaniaid, et saada endale järgijaid, teiste inimeste tunnustust. Paraku käib see kõik mõne teise inimrühma arvelt.
Meie selliste n-ö rollimängude tagajärg on nähtav ja tajutav: teeme halbu otsuseid, kakleme, ei kuula, isoleerume ja kapseldume üha rohkem enda kõlakodadesse. See, et Eestis on 63 000 vanemaealist, kes end ei vaktsineeri, pole niivõrd nende endi, vaid eelkõige perekondlik otsus, ütles Arkadi Popov mõni aeg tagasi, viidates inimeste nooremate sugulaste mõjule.
Mõningad üleskutseid on vastandumiste ületamiseks pakutud. Näiteks „kuulame üksteist”. Seda on nii mõnus empaatilisel ja mõnikord ka kergelt patroneerival häälel öelda, aga see on lahenduse asemel vaid tore hõllandus. See teeb hea tunde korraks ainult ütlejale endale. Kuulamisest pole kasu, kui selle eesmärk on otsida vigu teise inimese argumentides.
Sageli pole lahendus ka „räägime ausalt ära, nii nagu asjad on”. Asjad on maailmas täpselt nii, nagu need meile näivad. Me kõik näeme maailma lähtuvalt oma uskumustest, mitte „nii nagu need on”. Kuulame ja vaatame sama inimest, aga mõne jaoks on tegu kangelasega, vabadusvõitlejaga, teise jaoks ülemäärast tähelepanu ja võimu nautiva tölliga.
Ja viimaks: öelda poliitikutele ja aktivistidele, et lõpetage kampaaniate tegemine ja vastandumine... Vastandumine on konkurentsitult lihtsaim viis endale järgijaid saada. Kampaaniate ja vastandumiste lõpetamise soovitus on sama hea kui öelda hundile, et hakka taimetoitlaseks.
Mis siis on lahendus? Võib-olla võiks seda otsida järgnevatest näidetest.
Mõni kuu tagasi ilmus hea raamat „Think Again” Whartoni ülikooli professori Adam Granti sulest. Ta väidab, et proovida eri uskumustega inimesi lähendada, aidates neil näha nn suuremat pilti, ei tööta. Näiteks juttu, et „minge vaktsineerima, kuna haiglatel on suur koormus” võtab tõsiselt heal juhul ainult ütleja ise.
Teiseks: arvata, et inimesed muudavad oma uskumusi, kui paneme neid kaasa tundma teise poole inimestele, on naiivne. Tõsi, see võib töötada siis, kui on kriis ja hädaolukord. Ent tavaolukorras tunneme kaasa küll konkreetsele inimesele, ent see ei tähenda muutusi stereotüüpides.
Küll aga võib uskumusi pikaajaliselt muuta see, kui proovime end panna teise inimese asemele, teise keskkonda. Mida mina oleks teinud, kui oleksin olnud samas olukorras? Mida mina oleks teinud, kui oleksin saanud vaktsiinist tõsised kahjustused? Mida mina oleks mõelnud ja teinud, kui minu isa-ema-vend-õde oleks koroonaga haiglas?
Järgmine tõdemus, mille üle tasub ehk mõelda, on see, et ainult rääkimine ei aita. Kui konflikt on uskumuste tasandil, siis pole „ausalt ära rääkimisest ja kuulamisest” kasu. Küll aga on kasu sellest, kui me tegelikult peame panema jõu ja nõu kokku, et ees ootav katsumus ületada. Ühine väline vaenlane liidab. Liidab ka ühine selge eesmärk, millesse mõlemad pooled peavad panustama. Mis on see, mille nimel peame seljad kokku panema? Mis on see uus eesmärk, siht? Tark Eesti (mida see täpsemalt tähendab)? Rohepööre (mis asi see on)? Eesti iseseisvus – praeguse sõjaohu kontekstis? See on eelkõige küsimus juhtidele, poliitikutele. Taskukohane energia või munade hind on hügieenifaktor, mitte eesmärk.
Ja viimaks, edukamad läbirääkijad, n-ö ühise keele leidjad on väga-väga head kahes asjas: ühiste huvide, ühise ajaloo, ühiste kogemuste sõnastamises ja leidmises – me tahame oma lastele parimat, me tahame iseseisvat Eestit, me käime poes, me sööme ja joome, me tahame elada ja töötada turvalises keskkonnas jne. Ja teiseks, argumentide esitamise ja teise poole nurka surumise nippide asemel küsivad head läbirääkijad küsimusi. „Kuidas sul läheb?” on ehk lõhe ületamiseks päris hea algus.