Lee sõnul on programmi üks eesmärk, et noortel oleks koht, kuhu sõltuvusprobleemiga vabatahtlikult minna. Praegu sellist kohta pole. Teine eesmärk on, et ka pered saaksid kuskilt nõu ja tuge, kui lapsel on sõltuvusprobleem. „Minu isiklik lootus on, et enamik piloodis osalevatest noortest saavad abi ning sõltuvusest vabaks,” sõnas ta.

Rehabilitatsiooni ajal elaksid noored vähemalt kolm kuud linnakärast eemal keskuses 8–10-liikmelises grupis. Programm toimib ravikodu­meetodil. See tähendab, et kõik keskuses olijad, sh töötajad, liiguvad ühiste eesmärkide poole üksteist toetades. Tegeletakse kõigi noort puudutavate eluvaldkondadega, mis kätkeb grupiteraapiat, psühho­loogilist nõustamist, vaba aja veetmise võimaluste loomist. Õpitakse mõnes lähedal asuvas koolis või korraldatakse õppetöö keskuses.

Kogukonda kaasav meetod
Samal ajal käivad laste vanemad iga nädal koos eraldi grupis, kus nad õpivad vajalikke oskusi: kuidas toetada oma last, kuidas tulla toime lapsega, kellel on sõltuvushäire, ja kuidas aidata tal edaspidi sõltuvust vältida. Peale selle toetavad perekonnad teraapias üksteist ja osalevad koos lastega pereteraapias.

„Selline lähenemisviis on vajalik, sest tegemist on kogukonda kaasava meetodiga, mis tähendab, et iga ühiskonnaliige vastutab selle eest, et meil oleks siin hea olla,” ütles Lee. Ta märkis, et Eestis selliseid meetodeid veel ei kasutata, kuigi mujal maailmas on neid rakendatud aastaid. „Kui me vaatame tänast [Eesti] sotsiaalsüsteemi, siis peamiselt tegeletakse ühe kliendiga, kuid teda ümbritsevad inimesed ja tegurid jäetakse kõrvale,” lisas ta.

Eeskujuks oleva ­programmi Portage käivitasid noorte sõltuvusprobleemide pärast muret tundnud Montréali kodanikud 1970-ndate alguses ja see on Kanadast praeguseks levinud 15 riiki.

Eesti projekti rahastuse kohta ei saa Lee veel midagi kindlat öelda. Esimene summa selle käima lükkamiseks võib tulla oktoobris, kui algatus pääseb Nupukate Lahenduste konkursil kolme parima hulka, kellele Kodanikuühiskonna Sihtkapital on välja pannud kuni 25 000-eurose toetuse. „See mind ei morjenda, kui ma seda ei saa. Ma käivitan selle nagunii,” ütles ta.

Lee sõnul võib teiste riikide näidete põhjal arvata, et projekt läheb maksma umbes 40 000 eurot kuus, ja tegutsetakse ka selle nimel, et seda võiks rahastada riik.

„Seni olen suhelnud tervise arengu instituudiga, kes väljendas huvi Portage’i programmi Eestis rakendamiseks. Järgmistel nädalatel kohtun siseministeeriumiga, et kaardistada ühisosad nende tegevusvaldkondadega. Tegutseme aktiivselt ka teiste ministeeriumite ning asutustega koostööpunktide leidmiseks, et kaasata programmi käivitamisele võimalikult erineva taustaga inimesi,” rääkis ta.

„Andes endale aru, et tegemist on kalli teenusega, otsime ka muid variante,” lisas Lee.Muude variantide all peab ta silmas erainvestoreid, sponsoreid, annetusi jms. Ta lausus, et ka võõrutusele tulnud noorukite vanematel võiks olla väike rahaline omaosalus, sest see motiveeriks neid programmis aktiivsed olema.

Lee sõnul on idee käivitamise järgmine samm minna Kanadasse Portage’i programmi uurima. Seda on kavas teha oktoobris. Peale selle tuleb jätkata tööd praeguse olukorra kaardistamiseks, et programm saaks kahe aasta jooksul käivituda.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes Ege Tamme poolt.