Marju Lauristin: kultuur ja ajaloomälu on Eesti kestmise võti
Eesti ühiskonnas valitseva ärevuse ja hajuvate hoiakute taustal kutsus Marju Lauristin podcastis “Kas viga näed laita?” üles sügavamale eneserefleksioonile ja kultuurilise identiteedi väärtustamisele. Vestluses Karin Kruupiga rõhutas Lauristin, et keeruliste aegade üleelamisel on määrava tähtsusega just ajalooline mälu, ühtsustunne ja kultuuriline järjepidevus.
Marju Lauristin ja Karin Kruup podcasti "Kas viga näed laita?" salvestusel
Marju Lauristin ja Karin Kruup podcasti "Kas viga näed laita?" salvestusel
„Meil on suurepärane võimalus meie oma väikeses kogukonnas üksteisega suheldes jagada kogemusi ning selle järgi realistlikumalt hinnata, kui suured siis need praegused ohud on,” ütles Lauristin, viidates sellele, et Eesti rahvas on ajalooliselt pidanud toime tulema oluliselt raskemate katsumustega kui tänapäevased geopoliitilised pinged.
Lauristini sõnul vajame me kollektiivset oskust „natuke kõrvalt vaadata” ja isegi keerulistes olukordades säilitada huumorimeelt. „Kui me hakkame natuke kõrvalt vaatama, siis see on tegelikult ju naljakas, kui üks inimene kujutab ette, et ta on pooljumal. Vaatame natuke kõrvalt… ja selle koomika nägemise ja äratundmisega me teeme ennast tugevamaks.”
Eriliselt rõhutas Lauristin ajaloomälu kadumise riski nooremate põlvkondade seas. Ta rääkis nn „neljanda põlvkonna efektist“, kus puudub enam isiklik side sõdade ja okupatsioonide ajaga, mistõttu tekivad ühiskonnas nii naiivne uljus kui ka ebamäärane hirm. „Ei ole enam vanaemasid ja vanaisasid, kes suudaksid edasi anda kogemusi, mida tasub karta ja mida mitte.”
Tema sõnul ei tohiks aga hirm ega väikese riigi kompleksid määrata meie enesetunnet. „Me mõtleme liiga vähe sellele, kuidas meie ikkagi püsime. Me oleme 1000 aastat olnud Venemaa ja Saksamaa vahelisel piiril, reaalselt võitlustandril. Ja me oleme siiamaani elus ja loonud maailmatasemel kultuuri ja e-riigi,” ütles Lauristin, meenutades ajaloolist vastupidavust.
Kultuuril ja mälestustel on tema arvates keskne roll ühiskonna tugevuses. „Kui me küsime ainult, kuidas mina hakkama saan, siis vastus on lihtne – ostan maja Hispaaniasse ja lähen. Aga kui me küsime, kuidas meie hakkama saame, siis tuleb mängu meie keel, loodus, mälestused – see, mis teeb meid rahvaks.”
Lauristin kutsus üles mitte alavääristama kultuuri rolli ka julgeolekukriiside ajal. „Kui me mõtleme, et kõik tuleb panna kaevikute ja punkrite peale ja kultuur pole tähtis – siis mille eest me üldse neid kaevikuid kaevame?”
Usk ühistesse väärtustesse ja teineteise märkamine on tema hinnangul see, mis loob tõelise vastupanuvõime. „See, et me tunnetame, et me ei olegi üksi – see annab meile sisemist jõudu. Meid ei hoia elus mitte ainult riigipiir, vaid just see kultuuritahe, mis ühendab põlvkondi ja aitab vastu pidada ka kõige raskematel aegadel.”
See artikkel põhineb podcasti “Kas viga näed laita?” episoodil, kus Marju Lauristin rääkis ühiskonna tugevusest ja kultuuri rollist selles. Vaata tervet vestlust YouTube'is:
Lauristini sõnul vajame me kollektiivset oskust „natuke kõrvalt vaadata” ja isegi keerulistes olukordades säilitada huumorimeelt. „Kui me hakkame natuke kõrvalt vaatama, siis see on tegelikult ju naljakas, kui üks inimene kujutab ette, et ta on pooljumal. Vaatame natuke kõrvalt… ja selle koomika nägemise ja äratundmisega me teeme ennast tugevamaks.”
Eriliselt rõhutas Lauristin ajaloomälu kadumise riski nooremate põlvkondade seas. Ta rääkis nn „neljanda põlvkonna efektist“, kus puudub enam isiklik side sõdade ja okupatsioonide ajaga, mistõttu tekivad ühiskonnas nii naiivne uljus kui ka ebamäärane hirm. „Ei ole enam vanaemasid ja vanaisasid, kes suudaksid edasi anda kogemusi, mida tasub karta ja mida mitte.”
Tema sõnul ei tohiks aga hirm ega väikese riigi kompleksid määrata meie enesetunnet. „Me mõtleme liiga vähe sellele, kuidas meie ikkagi püsime. Me oleme 1000 aastat olnud Venemaa ja Saksamaa vahelisel piiril, reaalselt võitlustandril. Ja me oleme siiamaani elus ja loonud maailmatasemel kultuuri ja e-riigi,” ütles Lauristin, meenutades ajaloolist vastupidavust.
Kultuuril ja mälestustel on tema arvates keskne roll ühiskonna tugevuses. „Kui me küsime ainult, kuidas mina hakkama saan, siis vastus on lihtne – ostan maja Hispaaniasse ja lähen. Aga kui me küsime, kuidas meie hakkama saame, siis tuleb mängu meie keel, loodus, mälestused – see, mis teeb meid rahvaks.”
Lauristin kutsus üles mitte alavääristama kultuuri rolli ka julgeolekukriiside ajal. „Kui me mõtleme, et kõik tuleb panna kaevikute ja punkrite peale ja kultuur pole tähtis – siis mille eest me üldse neid kaevikuid kaevame?”
Usk ühistesse väärtustesse ja teineteise märkamine on tema hinnangul see, mis loob tõelise vastupanuvõime. „See, et me tunnetame, et me ei olegi üksi – see annab meile sisemist jõudu. Meid ei hoia elus mitte ainult riigipiir, vaid just see kultuuritahe, mis ühendab põlvkondi ja aitab vastu pidada ka kõige raskematel aegadel.”
See artikkel põhineb podcasti “Kas viga näed laita?” episoodil, kus Marju Lauristin rääkis ühiskonna tugevusest ja kultuuri rollist selles. Vaata tervet vestlust YouTube'is: