Mikael Raihhelgauz: eestlus ei ole geneetiline kood, vaid ühine väärtusruum
Eesti ühiskond on tegelikult rohkem lõimunud, kui esmapilgul paistab, kuid tee üksteisemõistmiseni pole kaugeltki lõpuni käidud, leiab ühiskondlikus debatis aktiivselt osalev Mikael Raihhelgauz podcastis “Kas viga näed laita?”. Tema hinnangul peaks eestluse mõtestamine tänapäeval keskenduma pigem väärtustele kui bioloogilisele päritolule.
Mikael Raihhelgauz podcasti "Kas viga näed laita?" episoodi salvestusel. Paremal saatejuht Karin Kruup.
Mikael Raihhelgauz podcasti "Kas viga näed laita?" episoodi salvestusel. Paremal saatejuht Karin Kruup.
Tema sõnul on oluline teha kuuldavaks ka need lood, mis seni on jäänud peavoolust kõrvale – kogemused inimestelt, kes on kasvanud üles Eestis, ent jäänud oma keele- ja kultuuriruumi piiridesse. “See oli väga silmi avav – kuulda isiklikke lugusid inimestest, kes on jäänud omasse kapslisse, isegi kui elavad justkui meie kõrval,” märgib ta.
Eestlus kui ühine idee
Raihhelgauzi arvates tuleks teha selget vahet rahvuslikul ja riiklikul identiteedil. “Kui me räägime eestlastest või Eesti inimestest, siis küsimus ei peaks olema geenides või päritolus. Minu jaoks on palju olulisem see, et meil on mingi ühine idee,” selgitab ta.
Tema jaoks on eestluse keskmes valik: “Eesti ühiskond tegi 90ndate alguses valiku minna demokraatlikku teed, austada erinevate inimeste õigusi ja luua ruum, kus igaüks saab vabalt otsustada, mida ta elus teha tahab. Kui ma ütlen, et ma olen uhke, et olen eestlane, siis mitte sellepärast, et ma juhtumisi räägin eesti keelt või et mu geenid on siitkandist – vaid sellepärast, et ma saan olla osa sellisest väärtusraamistikust.”
Lõimumine toimub, kuid märkamatult
Kuigi ühiskonnas kõlab sageli kriitikat, et eesti ja vene kogukonnad ei suhtle omavahel piisavalt, usub Raihhelgauz, et lõimumine toimub tihti märkamatult. “Üks negatiivne kogemus jääb palju rohkem meelde kui kümme neutraalset või positiivset,” ütleb ta, viidates stereotüüpidele, mille järgi venekeelsed inimesed justkui ei taha lõimuda ega keelt õppida.
Tema enda kogemus seda ei kinnita. “Kui ma otsisin eratunde andes kontakte, siis venekeelsetes gruppides, kus pakuti eesti keele eratunde, olid kõik ajad täis. Nõudlus oli kordades suurem kui pakkumine,” kirjeldab ta. “Inimesed maksavad selle eest, et õppida keelt – nad tahavad seda.”
Ta toob näiteks ka geograafilise klasterdumise – tõsiasja, et paljud piirkonnad Eestis, nagu Lasnamäe või Narva, on kujunenud valdavalt venekeelseteks. “See ei tähenda automaatselt keelelist või kultuurilist isoleeritust, aga see mõjutab kindlasti kokkupuutepunkte,” märgib ta.
Kergekäelised hinnangud ei tule kasuks kellelegi
Raihhelgauz usub, et keeleoskus ja kultuuriline lõimumine ei ole ainus mõõdupuu. “Mõnikord inimesed elavad Eestis, räägivad eesti keelt, aga nende igapäevaelu – sõbrad, kool, huviringid – on venekeelsed. Ja see on võimalik. See ongi nende kogemus,” ütleb ta.
Samas rõhutab ta, et teatud tasemel on integreerumine juba niikuinii paratamatu – eriti siis, kui soovitakse ühiskonnas professionaalselt edasi liikuda. “Kui sa tahad mingil alal tippu jõuda, siis mingil hetkel pead sa liikuma ka eesti- või isegi rahvusvahelisse keeleruumi.”
Tema sõnul on oluline, et erinevused ja lõimumise tasemed ei muutuks hinnanguteks. “Kui me suudame mõista, et rahvus ei võrdu geenidega ja et meie identiteet on pigem valikute, mitte päritolu küsimus, siis me astume suure sammu edasi,” ütleb ta.
See artikkel põhineb podcasti “Kas viga näed laita?” episoodil, kus Mikael Raihhelgauz rääkis lõimumisest Eestis. Vaata tervet vestlust YouTube'is:
Kui oled ise kokku puutunud mõne ühiskondliku probleemiga või sul on idee, kuidas Eesti ühiskonda paremaks muuta, siis saada oma lahendus NULAsse. NULA ootab uusi ideid inkubaatorisse 10. aprillini.
Eestlus kui ühine idee
Raihhelgauzi arvates tuleks teha selget vahet rahvuslikul ja riiklikul identiteedil. “Kui me räägime eestlastest või Eesti inimestest, siis küsimus ei peaks olema geenides või päritolus. Minu jaoks on palju olulisem see, et meil on mingi ühine idee,” selgitab ta.
Tema jaoks on eestluse keskmes valik: “Eesti ühiskond tegi 90ndate alguses valiku minna demokraatlikku teed, austada erinevate inimeste õigusi ja luua ruum, kus igaüks saab vabalt otsustada, mida ta elus teha tahab. Kui ma ütlen, et ma olen uhke, et olen eestlane, siis mitte sellepärast, et ma juhtumisi räägin eesti keelt või et mu geenid on siitkandist – vaid sellepärast, et ma saan olla osa sellisest väärtusraamistikust.”
Lõimumine toimub, kuid märkamatult
Kuigi ühiskonnas kõlab sageli kriitikat, et eesti ja vene kogukonnad ei suhtle omavahel piisavalt, usub Raihhelgauz, et lõimumine toimub tihti märkamatult. “Üks negatiivne kogemus jääb palju rohkem meelde kui kümme neutraalset või positiivset,” ütleb ta, viidates stereotüüpidele, mille järgi venekeelsed inimesed justkui ei taha lõimuda ega keelt õppida.
Tema enda kogemus seda ei kinnita. “Kui ma otsisin eratunde andes kontakte, siis venekeelsetes gruppides, kus pakuti eesti keele eratunde, olid kõik ajad täis. Nõudlus oli kordades suurem kui pakkumine,” kirjeldab ta. “Inimesed maksavad selle eest, et õppida keelt – nad tahavad seda.”
Ta toob näiteks ka geograafilise klasterdumise – tõsiasja, et paljud piirkonnad Eestis, nagu Lasnamäe või Narva, on kujunenud valdavalt venekeelseteks. “See ei tähenda automaatselt keelelist või kultuurilist isoleeritust, aga see mõjutab kindlasti kokkupuutepunkte,” märgib ta.
Kergekäelised hinnangud ei tule kasuks kellelegi
Raihhelgauz usub, et keeleoskus ja kultuuriline lõimumine ei ole ainus mõõdupuu. “Mõnikord inimesed elavad Eestis, räägivad eesti keelt, aga nende igapäevaelu – sõbrad, kool, huviringid – on venekeelsed. Ja see on võimalik. See ongi nende kogemus,” ütleb ta.
Samas rõhutab ta, et teatud tasemel on integreerumine juba niikuinii paratamatu – eriti siis, kui soovitakse ühiskonnas professionaalselt edasi liikuda. “Kui sa tahad mingil alal tippu jõuda, siis mingil hetkel pead sa liikuma ka eesti- või isegi rahvusvahelisse keeleruumi.”
Tema sõnul on oluline, et erinevused ja lõimumise tasemed ei muutuks hinnanguteks. “Kui me suudame mõista, et rahvus ei võrdu geenidega ja et meie identiteet on pigem valikute, mitte päritolu küsimus, siis me astume suure sammu edasi,” ütleb ta.
See artikkel põhineb podcasti “Kas viga näed laita?” episoodil, kus Mikael Raihhelgauz rääkis lõimumisest Eestis. Vaata tervet vestlust YouTube'is:
Kui oled ise kokku puutunud mõne ühiskondliku probleemiga või sul on idee, kuidas Eesti ühiskonda paremaks muuta, siis saada oma lahendus NULAsse. NULA ootab uusi ideid inkubaatorisse 10. aprillini.