Eelmise aasta lõpus Eesti elanike hulgas tehtud küsitlus näitas, et kõige enam tunnevad end üksildasena 15-24-aastased ja 70-84-aastased inimesed. Jututaja viib kokku just need grupid.

"Ka noored tunnevad end üksi. Nad vastavad, see on nende tunne. Seda võib selgitada ka koroonaajaga, kus ei saada sõpradega enam üldse kokku," selgitab Jututaja üks eestvedaja Anu Leps. Vanadekodusse rääkima minek tundub üsna lihtsa ideena, aga eks selle kaudu tehakse ka ka

sulikku - osad teevad koolitööd, uurivad minevikku. Reeglina on jututajad keskkooli- või ülikoolinoored.

"Tartus on ka kõnniringid, kus jalutatakse linnas ja näidatakse noortele, mis on olnud kuskil," selgitas Leps. Ta räägib, et ka Viimsi gümnaasiumiga oli hea koostööd teha - noortel oli vabatahtliku töö õppekavas sees, vanadekodu asus koolimajale üsna lähedal ja jutustamas käidi heal meelel.

Vanureid huvitab, kes on tänane noor

Pihlakodu juhatuse esimees Merike Merirand räägib, et eakaid siiralt huvitab, kes on tänane noor ja mida nad teevad ja mõtlevad.

"Pärast vestlust on eakad rohkem rahuolevad, jutuajamine noorega toob meelde helgemad hetked ja enda nooruse. Neil ole tahtmist oma haigustest rääkida või mõnda parteid kiruda: otsitakse kohe positiivsemaid teemasid, mida nemad ise noorena tegid," räägib Merirand.

Ta kinnitab, et kindlaid "jutustaare" ei ole. Kui just mingi teema pooleli ei jää, oodataksegi hea meelega uut noort jutustama. Oluline, et oleks inimene majast väljas, kes tooks vaheldust ja värskeid mõtteid. Vestlused Pihlakodudes toimuvad iga paari nädala tagant.

Jututaja aitab luua põlvkondadevahelist suhtlust hooldekodudes elavate eakate ja noorte vahel, tuginedes Norra sotsiaalse ettevõtte GenerasjonM kogemusele.